a) Tartu Raatuse Koolis (mina olin seal 2018-2021) olid küll õpikud, aga ei olnud töövihikuid, õpetajad pidid töölehed välja mõtlema. Nii oli otsustanud juhtkond. Ma tegin seda;
b) Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis (mina olin seal 2023-2025) oli kord, et vaatamata sellele, kui palju keegi vene teiskeelsetest õpilastest oskab eesti keelt — eesti keele õpetaja (see olin mina) pidin nad kõik läbi laskma. Tänapäeva ühiskonnas ei ole algharidusega inimene mitte keegi ega suuda kuhugi kandideerida. Minu eitav otsus neile oleks tähendanud võõrastele (Ukraina, Petseri, Moskva) tagasi minekut kodumaile ja sh rindele. Kohalikele venelastele oleks minu eitav otsus tähendanud kogu eluks muru riisumise või laotöö abilise “karjääri”. Seetõttu teatas õppejuht, et venelastele tuleks anda formaalsed ülesanded, mis tuginevad varasemalt õpitule. Samas oli varasemalt õpitud ka eestikeelset otsesuhtlust, aga seda võõramaalased ei osanud. Tegin täpselt ülemuse jutu järgi ja järgisin organisatsiooni eesmärke sajaprotsendiliselt. Kes midagi vähemalt püüdis, sai läbi. Kaks inimest jäidki positiivse tulemuseta, kuid ma arvan, et neile kirjutas positiivse tulemuse keegi teine. Mitte mina. Täites ülemuse käsku, organisatsiooni ja minu eesmärgid klappisid sajaprotsendiliselt.
2. Lisa kaks näidet enda koostööst kolleegidega.
a) Olin tõlgina Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli eesti ja inglise keele õpetaja suhtluses umbkeelsete õpilastega vene-eesti suunal. Õpetaja Inga oli harjunud, et kui eesti keelt ei osata, siis osatakse vähemalt inglise keelt. Paraku see oletus osutus ekslikuks, nii vene keele tõlkimise kui Inga maha rahustamise protsessis sai selgeks, et Petseris pole inglise keelt üldse varem õpetatud. Nii ei saa õpilased ka Inga tarkadest sõnadest aru, kuna õpetaja ei osanud vene keelt, aga tema õpilased ei osanud midagi peale vene keele. See oli reaaleluline situatsioon. Umbkeelsed ründasid Ingat verbaalselt, kasutades suure vene rahva argumente väikese eesti rahva vastu, mina kaitsesin. Ma kaitsen alati neid, kes kannatavad. Petseri õpilased on aga Eestis justkui teretulnud, sest nad on ju Eesti kodakondsed;
b) Kui õpetaja siseneb 2019. aasta Tartu Raatuse Kooli varahommikusel tunnil õpetajate tuppa, siis võib juhtuda, et ta näeb bioloogia õpetajat arvuti taga nutmas. Nii ka mina. Loomulikult tundsin huvi, mis on kolleegil viga? Selgus hämmastav tõsiasi: lapsevanemad lähevad tema vastu kohtusse, kuna ta on eitanud Jumala olemasolu. Nii on USA reaalsus jõudnud ka meile. Rahustasin kolleegi maha, selgitasin, et kaks naist, kellest üks on lapsevanem, käivad pikkades mantlites Tartu Raatuse Koolis, kaebavad siia ja sinna, aga raha neil kohtus käimiseks ei ole. Andsin kolleegile väidetavalt tagasi hingerahu. Teame kõik oma kogemustest, kui oluline on, kui keegi sind õigel hetkel peatab ja ütleb: "Nüüdsest peale hakkab kõik hästi minema."
3. Lisa kaks näidet toetava ja turvalise töökeskkonna kujundamisest koos kolleegidega.
a) allun tuletõrjehäirele ja liigun koos õpilastega ette nähtud kohta kooliõuel;
b) õppekäikudel järgin liikluseeskirju, näiteks kui me 2019. aasta aprillis koos Tartu Raatuse Kooli seitsmenda “a” klassiga külastasime Oskar Lutsu Majamuuseumi Riia maanteel, siis ei lubanud ma kellelgi vales kohas üle tee minna, vaid tegime seda ette nähtud kohas. Sama seltskond oli 2020. aasta kevadel Porijõel. Ma ei lubanud turvalisuse huvides kellelgi Porijõkke ujuma minna.
4. Suhtlemine lapsevanematega, kaks näidet.
Asusin Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis 2024. aasta suvel järeleaitamise maratonile ühe ukraina õpilasega, kes õppis lukksepatööd. Selles koolis kehtis kord, et 25. mail pidid kõik lukksepad siirduma praktikale, kus neid võtsid vastu vene keelt kõnelevad kollektiivid. Eesti õpilased lukksepatöödele lihtsalt ei pääsenud, selleks oleks juba noortel olnud vaja vene keele oskust (nad ei osanud seda). Ukraina õpilane, kes oli eesti keele tunnis aasta aega telefoni kedranud, arvas, et ka mina eesti keele õpetajana lasen teda hõlpsalt praktikale, kus ju riigikeelt niikuinii vaja ei lähe. Kuid mina kohtusin õpilasega juunis nädalas 3-4 korda, praktika-firma pidi õpilasest loobuma, sest tal ei olnud eesti keeles positiivset hinnet. Juulis ja augustis jätkus eesti keele õpe temaga intensiivselt. 10. juulil tuli Vladyslav kooli koos isaga, kes küsis, miks ma takistan tema poja karjääri. Ta seletas vene keeles, et Eestis elamiseks piisab A1 eesti keele tasemest, mis tähendab, et teed mõnesse lünka ristid. Keegi uussisserändajatest ei oskavat eesti keelt, sest praktikavõimalused puuduvad ja kohalikku põliselanikkonda keegi ei tundvat. Isa oli minu peale vihane, kuid mitte äärmuslikult. See minu diskussioon kooli tulnud isaga oli näide heast koostööst lapsevanemaga. Peagi Vladyslavi probleem lahenes.
Õpetasin seal ka eesti rühmi. Paraku kuulsin nende käest kurba tõsiasja: eestlased ei ole eriti oodatud tehnilisi oskusi nõudvas firmas. Praktika-võimalused eestlastele on null, sest igal pool on ees vene kollektiivid, suhtluskeel on vene tavalistes firmades, aga mitte maailma tippfirmade Eesti esindustes. Tööandjatel on lihtsam tööle võtta venelasi, kui hakata eestlast veel keelealaselt välja õpetama. Nii tulevad Eduard Vilde “Kupja-Kaarli adjustaatide” ajad tagasi: põlisrahvas käib isegi oma maal müts näpus.
Kui 2025. aasta sügisel asusin tööle Tallinna Tehnikagümnaasiumi, õpetama 7. klasse, reageeris kohe üks lapsevanem: “Nüüd vähemalt pannakse õpilased kirjutama, tänan Teid töö eest.” Oli meeldiv.
Kirjelda kolme näite kaudu, millised on sinu töös kõige olulisemad info ja andmete jagamise põhimõtted, mida järgid.